Kurvaks teed, kui jällegi avastad et kellelgi, keda austad on mõni selline kiiks et teda peale seda on raske tõsiselt võtta. Olles seda selles ilmas juba mõned aastakümned ikka elanud ka ja omast arust ka midagi näinud , tunnen vaatamata sellele suurt pettumust. Tekkib tunne et olen ilmas üksi oma põhimõtega ja ideedega.
Mõistan et nii võivad tunda ennast ka teised ja ka need kelle suhtes mina hinges pettumust tunnen. ja seda just täpselt vastupidises suunas, kuid miks me ikkagi petame ennast mõttega et teised mõistavad meid? Oh magus enesepettus.
P.S! Kuid mis oleks veel palju hullem? Ikka see kui kõik olekski päriselt ühesugused. :D
No comments:
Post a Comment