See on nii juba mitmendat kuud, et selline tavaliselt positiivse tähendusega päev muutub luupainajaks, mille järel tuleb ennast tüki aega turgutada. Pole just eriline saladus, et stressi allikaks on palganumber.
Minu väärtus on nii madal et endalgi hakkab häbi. Häbi on kuid enam ei tunne.
Lõputu häbi on muutnud tundekeeled nii jäigaks et selline kõrgema teadmusetasandi probleem nagu moraal jääb kaugeks ja võõraks. Kui vahel kohtan inimesi, kes on sellisel tööl kauem olnud siis nendel märkan sama trendi. Kibestumus on see mis läbi nende räägib. Mina olen seda tööd veel vähe teinud ja arvestades oma vanust ja terviseseisundit pole see töö minule liiga raske (vähemalt suvel ), kuid kuidas vanemad inimesed on nii kibestunud. Et paljude asjade kohta mida mina isegi oma kibestumises veel positiivseks pean leiavad nemad ikka negatiivset.
Kas selline on elu mida ma tahaks elada? Kindlasti mitte, kuid see on mu ainus elu ja just selle pärast peaksin ma midagi ettevõtma, kuid nüüd läheb huvitavaks. Mida üldse teha on?
Minu limiteerivaks faktoriks on puudulik haridus. Keskharidus on kuidagi ikkagi olemas, kuid ametit ei ole. Teemad mis mind köidavad eeldavad valdavalt kõrgharidust, kuid selleks ei pruugi võimeid jätkuda (üks kõrghariduse pooleli jätmine juba on)
Midagi head oodata tulevikult küll ei ole. Isegi hüpoteetiline pensionile jõudmine saab tõeliseks virelemiseks, kui ma kuidagi saaksin käesoleva tempoga kümne aastaga tervelt kaks aastat staaži. Nii et ainus millele loota on et äkki saab kunagi tervisega pensionile. Pole seegi mingi suur raha , kuid ikkagi suurem, kui see pension mida ma endale koguda suudaksin, kuńa lihtsalt ei kvalifitseeru kuidagi pensionäriks.
Kurb ,väga kurb on olla. Teha tööd mida väärtustatakse nii tühiselt ja mis ei taga kuidagi minu taastumist järgmiseks päevaks. Sisuliselt ma sponsoreerin oma tööga ettevõtet, kuna mina panen sinna rohkem vahendeid sisse kui ettevõte peab mulle tagasi maksma.
Vastik lihtsalt.
Mõni ime siis et eluisu eriti ei ole. Jällegi antakse ülesandeid , mille täitmise eest makstakse naeruväärset raha aga tegema ju pead.
Kahju et midagi pole teha ja ma lihtsalt pean kannatama, kuni suudan!
