Virmalised ja õpetajad Toompeal

Vara hommikul uksest välja astudes märkasin imelist kuma põhjataevas. Kuna samas kandis kumab ka mingi taevasse pööratud tänavalamp ma sellele esialgu erilist tähelepanu ei omistanud. Jalutades jõudsin pimedamasse kohta, kus nägin et kuva polnud ühevärviline vaid läks üle sinisest punaseni. Selge, tegemist oli virmalistega. Ma polnud aastaid näinud neid ja rõõm jällenägemisest suur.

Edasi jalutades ja omi mõtteid mõlgutades meenus et just täna lähevad eesti õpetajad enda eest seisma ja näitama meie valitsejatele et meie ühiskond ei koosne ajupestud lammastest, kes kunagi ega kellegi eest ei julge välja astuda. Õpetajad on õiged inimesed seda tegema sest just nemad võivad oma eeskujuga kasvatada uue põlvkonna, kes ei lase ettevõtjate ega poliitikute erihuvidel domineerida inimeste huvide üle. Õnn kaasa õpetajad ehk olid virmalised meie taevas just märgina lähenevast lahendusest.

Sotsiaalporno esidiiva.

Jälle pettumus. Vist ikka on mu endaga midagi viga, et viimasel ajal on minu valdavaks meeleoluks olnud pettumus, kuid fakti et ma põhjusta pettusin ma olematuks siiski ei salga.
Seekordse pettumuse objektiks on uus eesti sari „Seks ja küla“ Põhimõtteliselt ma ei vaata selliseid saateid, kuid seekordne reklaamikampaania jõudis vaatamata kõigele minuni. Nõnda ma peaaegu et vaatasin seda.
Peaaegu tähendab siinkohal küll seda et üle kolme minuti ma seda küll ei vaadanud, sest kogu pildikeel ja reklaami eelinfo ületas minu valuläve ikka mängleva kergusega.
Jällegi ma ei saa aru miks ma midagi erinevat ootasin. Kas tõesti selle pärast et kampaaniasse oli kaastatud ka mõningase usalduskrediidiga küsitlusfirma. Kuid jah mida ma ootasin Kõusaarelt? Tema ainsad kuulsusehetked on olnud sellised et olles suutnud ületada hea maitse ja elementaarse inimliku austuse piirid asus ta ühe pere musta pesu kinolinal erilise naudinguga lahkama. Edasine kohtulahing ja selle aegsed ütlemised ei jätnud tema moraalist just kõige paremat muljet.
Nõnda siis ta ründas taas. Mõtles ,et suudab seda Võsa suudab temagi. Jah tõesti suutis, kuid kuidas veel. Võsa on aja jooksul isegi saavutanud mingi taseme, kuigi tagasilöökidega on ta muutunud arvestatavamaks kui see oli alguses. Kõusaar aga lööb uue tasemega. Mõnuga mõnitame neid kes on vaimust vaesed ja pärast kurdame tohutut kõhuvalu mille ohjeldamatu naeruga endale saate tegemisel hankisid.
Sellised saated on ju ka enne olemas olnud ja enamasti pole erilist furoori tekitanud, kuid nende pildikeel ja sisu pole ka olnud nii karjuvalt sotsiaalpornograafiline. Siiani on antud lihtsalt marginaalsetele gruppidele sõna, kes kogu ilmarahva ees oma margi küll täis teevad, kuid seoses nende niigi olematu positsiooni tõttu siiski kasudega kauplevad vahetades oma olematu maine kübekese tuntusega.
Jah ma julgen ikka veel arvata et sellistest nähtustest on parim, kui praktikas ei kirjutata vaid neid ignoreeritakse, kuid jah vahel ka mina eksin.

Rõvedus

Inimene peaks teadma kus on tema moraalsed piirid ja kui eeldada et nad oma piire ei riku siis sotsiaalsete marginaalsuste kajastamine on sotsiaalpornograafilne nähtus.

Nickel and Dimed

Austusest

Sattusin veebiavarustel väiteid vahetama ühe inimesega, kui korraga näis mulle  kirgastunult selgelt et me räägime samade sõnadega, kuid sõnade tähendus oli erinev,
Sõna ise oli austus.
Teine pool väitis ,et austagem  üksteist ja ärme vaidleme usu teemadel.  Minu jaoks aga tähendab just vaidlemine oma vestluskaaslase austamist. Mis oleks veel lihtsam, kui lasta teisel poolel oma jutt  ära rääkida ja sellele siis tuimalt kaasanoogutada tegelikult tema sõnadega üldse mitte nõus olles. Mina ei tahaks et seda oluliste küsimuste puhul tehtaks,
Lihtsalt minema kõndida ja mõttes teist siunates oleks ju palju lihtsam  olnud. Kuigi keegi ei pea kunagi tõestama oma uskumusi ei saa paraku kellegi uskumused areneda, kui ei selgu selgepiirilisi usutunnistusi. Ma ei tea miks ta arvas mida arvas ega saagi kunagi teada.  Vaevalt et ma seda talt isiklikult kunagi silmast-silma küsima hakkan.
Minule on oluliseim reegel ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehtaks.  Kõik ülejäänu morallist on selle tuletus. Just selle järgi püüan ma oma asju ajada. Kui ma eksin tahaks mina küll et toodaks välja minu väidete nõrgad kohad, et ma vähemalt saaksin kaaluda teise poole seisukohti.
Mõneti mõistan ma teise poole seisukohti. Raske võib olla uskuda teise poole siirusesse, kui argumendid kisuvad maailmapildi lõhki ja  see on ju valus.  Sellised vaidlused lähevad tihti ka käest ära sest lähevad väga tuliseks ja unustavad esialgse teema ja lõppeks on kõik kõigi peale vihased.

Palgapäev

Jälle 133€ võrra rikkam. Kuidas siis investeerin oma tohutuid tulusid ja millistesse sektoritesse suunan finantsvood?
Jube juba autoremont on kallim, kui minu palk, elamiskuludest ma ei räägigi. Lootusetus tuleb peale. Ilmad muutuvad varsti halvemaks ja töö tegemine järjest raskemaks kuid palk ju sellest ei muutu. Kuidas ma ennast talveks ettevalmistan. Ma  tõesti ei tea. Uusi jalatseid on vaja, kuid samas peavad nad ka vastupidama.  Jalatsid mida muidu kandsin neli talve juba andsid otsad juba esimesel kasutuskuul. Ja kvaliteetsemad jalatsid maksavad teadagi jällegi rohkem ,kui minu kuupalk.
Muud ei midagi ma mõtlen valedes kategooriatest. Miks ma  üldse eeldan ,et  mul peab olema oma tööd teha mõnus. Töö ongi piin ja vaev ja talvejalanõud on luksuskaup. Käid suvistega. Ehk tsiteerides üht mu pereliiget: "Kas töö peab ikka olema inimväärne, äkki ametikohaväärne"
Ma ei tea mis edasi saab. Kurb on ja muuta näib et eriti ei saa midagi.
Ma tõesti ei tea kuidas ma suudan tööd teha kui väljas on  -30 kraadi. See tuleb kole, väga kole.
Hirm, lootusetus, tühjus lõpuks viha , raev , mida natuke leevendab  muusika




Ma tean et meil ei olegi lootust, kuid unistus annab natukesekski lohutust. Kuid meie elaks justkui paradiisis kui uskuda järgnevat artiklit
http://www.huffingtonpost.com/david-macaray/workers-rights-rankings_b_989179.html

Kahju et inimesed nii erinevad on.

Kurvaks teed, kui jällegi avastad et kellelgi, keda austad on mõni selline kiiks et teda peale seda on raske tõsiselt võtta. Olles seda  selles ilmas juba mõned aastakümned ikka elanud ka ja omast arust ka midagi näinud , tunnen vaatamata sellele suurt pettumust. Tekkib tunne et olen ilmas  üksi oma põhimõtega ja ideedega.
Mõistan et nii võivad tunda ennast ka teised  ja ka need kelle suhtes mina hinges pettumust tunnen. ja seda just täpselt vastupidises suunas, kuid miks me ikkagi petame ennast mõttega et teised mõistavad meid?  Oh magus enesepettus.
P.S! Kuid mis oleks veel palju hullem? Ikka see kui kõik olekski päriselt  ühesugused. :D