Austusest

Sattusin veebiavarustel väiteid vahetama ühe inimesega, kui korraga näis mulle  kirgastunult selgelt et me räägime samade sõnadega, kuid sõnade tähendus oli erinev,
Sõna ise oli austus.
Teine pool väitis ,et austagem  üksteist ja ärme vaidleme usu teemadel.  Minu jaoks aga tähendab just vaidlemine oma vestluskaaslase austamist. Mis oleks veel lihtsam, kui lasta teisel poolel oma jutt  ära rääkida ja sellele siis tuimalt kaasanoogutada tegelikult tema sõnadega üldse mitte nõus olles. Mina ei tahaks et seda oluliste küsimuste puhul tehtaks,
Lihtsalt minema kõndida ja mõttes teist siunates oleks ju palju lihtsam  olnud. Kuigi keegi ei pea kunagi tõestama oma uskumusi ei saa paraku kellegi uskumused areneda, kui ei selgu selgepiirilisi usutunnistusi. Ma ei tea miks ta arvas mida arvas ega saagi kunagi teada.  Vaevalt et ma seda talt isiklikult kunagi silmast-silma küsima hakkan.
Minule on oluliseim reegel ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehtaks.  Kõik ülejäänu morallist on selle tuletus. Just selle järgi püüan ma oma asju ajada. Kui ma eksin tahaks mina küll et toodaks välja minu väidete nõrgad kohad, et ma vähemalt saaksin kaaluda teise poole seisukohti.
Mõneti mõistan ma teise poole seisukohti. Raske võib olla uskuda teise poole siirusesse, kui argumendid kisuvad maailmapildi lõhki ja  see on ju valus.  Sellised vaidlused lähevad tihti ka käest ära sest lähevad väga tuliseks ja unustavad esialgse teema ja lõppeks on kõik kõigi peale vihased.