Palgapäeval tabab mind depressioon.

See on nii juba mitmendat kuud, et selline tavaliselt positiivse tähendusega päev muutub luupainajaks, mille järel tuleb ennast tüki aega turgutada. Pole just eriline saladus, et stressi allikaks on palganumber. Minu väärtus on nii madal et endalgi hakkab häbi. Häbi on kuid enam ei tunne.
Lõputu häbi on muutnud tundekeeled nii jäigaks et selline kõrgema teadmusetasandi probleem nagu moraal jääb kaugeks ja võõraks. Kui vahel kohtan inimesi, kes on sellisel tööl kauem olnud siis nendel märkan sama trendi. Kibestumus on see mis läbi nende räägib. Mina olen seda tööd veel vähe teinud ja arvestades oma vanust ja terviseseisundit pole see töö minule liiga raske (vähemalt suvel ), kuid kuidas vanemad inimesed on nii kibestunud. Et paljude asjade kohta mida mina isegi oma kibestumises veel positiivseks pean leiavad nemad ikka negatiivset.
Kas selline on elu mida ma tahaks elada? Kindlasti mitte, kuid see on mu ainus elu ja just selle pärast peaksin ma midagi ettevõtma, kuid nüüd läheb huvitavaks. Mida üldse teha on? Minu limiteerivaks faktoriks on puudulik haridus. Keskharidus on kuidagi ikkagi olemas, kuid ametit ei ole. Teemad mis mind köidavad eeldavad valdavalt kõrgharidust, kuid selleks ei pruugi võimeid jätkuda (üks kõrghariduse pooleli jätmine juba on)
Midagi head oodata tulevikult küll ei ole. Isegi hüpoteetiline pensionile jõudmine saab tõeliseks virelemiseks, kui ma kuidagi saaksin käesoleva tempoga kümne aastaga tervelt kaks aastat staaži. Nii et ainus millele loota on et äkki saab kunagi tervisega pensionile. Pole seegi mingi suur raha , kuid ikkagi suurem, kui see pension mida ma endale koguda suudaksin, kuńa lihtsalt ei kvalifitseeru kuidagi pensionäriks. Kurb ,väga kurb on olla. Teha tööd mida väärtustatakse nii tühiselt ja mis ei taga kuidagi minu taastumist järgmiseks päevaks. Sisuliselt ma sponsoreerin oma tööga ettevõtet, kuna mina panen sinna rohkem vahendeid sisse kui ettevõte peab mulle tagasi maksma.
Vastik lihtsalt. Mõni ime siis et eluisu eriti ei ole. Jällegi antakse ülesandeid , mille täitmise eest makstakse naeruväärset raha aga tegema ju pead. Kahju et midagi pole teha ja ma lihtsalt pean kannatama, kuni suudan!

Virmalised ja õpetajad Toompeal

Vara hommikul uksest välja astudes märkasin imelist kuma põhjataevas. Kuna samas kandis kumab ka mingi taevasse pööratud tänavalamp ma sellele esialgu erilist tähelepanu ei omistanud. Jalutades jõudsin pimedamasse kohta, kus nägin et kuva polnud ühevärviline vaid läks üle sinisest punaseni. Selge, tegemist oli virmalistega. Ma polnud aastaid näinud neid ja rõõm jällenägemisest suur.

Edasi jalutades ja omi mõtteid mõlgutades meenus et just täna lähevad eesti õpetajad enda eest seisma ja näitama meie valitsejatele et meie ühiskond ei koosne ajupestud lammastest, kes kunagi ega kellegi eest ei julge välja astuda. Õpetajad on õiged inimesed seda tegema sest just nemad võivad oma eeskujuga kasvatada uue põlvkonna, kes ei lase ettevõtjate ega poliitikute erihuvidel domineerida inimeste huvide üle. Õnn kaasa õpetajad ehk olid virmalised meie taevas just märgina lähenevast lahendusest.

Sotsiaalporno esidiiva.

Jälle pettumus. Vist ikka on mu endaga midagi viga, et viimasel ajal on minu valdavaks meeleoluks olnud pettumus, kuid fakti et ma põhjusta pettusin ma olematuks siiski ei salga.
Seekordse pettumuse objektiks on uus eesti sari „Seks ja küla“ Põhimõtteliselt ma ei vaata selliseid saateid, kuid seekordne reklaamikampaania jõudis vaatamata kõigele minuni. Nõnda ma peaaegu et vaatasin seda.
Peaaegu tähendab siinkohal küll seda et üle kolme minuti ma seda küll ei vaadanud, sest kogu pildikeel ja reklaami eelinfo ületas minu valuläve ikka mängleva kergusega.
Jällegi ma ei saa aru miks ma midagi erinevat ootasin. Kas tõesti selle pärast et kampaaniasse oli kaastatud ka mõningase usalduskrediidiga küsitlusfirma. Kuid jah mida ma ootasin Kõusaarelt? Tema ainsad kuulsusehetked on olnud sellised et olles suutnud ületada hea maitse ja elementaarse inimliku austuse piirid asus ta ühe pere musta pesu kinolinal erilise naudinguga lahkama. Edasine kohtulahing ja selle aegsed ütlemised ei jätnud tema moraalist just kõige paremat muljet.
Nõnda siis ta ründas taas. Mõtles ,et suudab seda Võsa suudab temagi. Jah tõesti suutis, kuid kuidas veel. Võsa on aja jooksul isegi saavutanud mingi taseme, kuigi tagasilöökidega on ta muutunud arvestatavamaks kui see oli alguses. Kõusaar aga lööb uue tasemega. Mõnuga mõnitame neid kes on vaimust vaesed ja pärast kurdame tohutut kõhuvalu mille ohjeldamatu naeruga endale saate tegemisel hankisid.
Sellised saated on ju ka enne olemas olnud ja enamasti pole erilist furoori tekitanud, kuid nende pildikeel ja sisu pole ka olnud nii karjuvalt sotsiaalpornograafiline. Siiani on antud lihtsalt marginaalsetele gruppidele sõna, kes kogu ilmarahva ees oma margi küll täis teevad, kuid seoses nende niigi olematu positsiooni tõttu siiski kasudega kauplevad vahetades oma olematu maine kübekese tuntusega.
Jah ma julgen ikka veel arvata et sellistest nähtustest on parim, kui praktikas ei kirjutata vaid neid ignoreeritakse, kuid jah vahel ka mina eksin.

Rõvedus

Inimene peaks teadma kus on tema moraalsed piirid ja kui eeldada et nad oma piire ei riku siis sotsiaalsete marginaalsuste kajastamine on sotsiaalpornograafilne nähtus.

Nickel and Dimed

Austusest

Sattusin veebiavarustel väiteid vahetama ühe inimesega, kui korraga näis mulle  kirgastunult selgelt et me räägime samade sõnadega, kuid sõnade tähendus oli erinev,
Sõna ise oli austus.
Teine pool väitis ,et austagem  üksteist ja ärme vaidleme usu teemadel.  Minu jaoks aga tähendab just vaidlemine oma vestluskaaslase austamist. Mis oleks veel lihtsam, kui lasta teisel poolel oma jutt  ära rääkida ja sellele siis tuimalt kaasanoogutada tegelikult tema sõnadega üldse mitte nõus olles. Mina ei tahaks et seda oluliste küsimuste puhul tehtaks,
Lihtsalt minema kõndida ja mõttes teist siunates oleks ju palju lihtsam  olnud. Kuigi keegi ei pea kunagi tõestama oma uskumusi ei saa paraku kellegi uskumused areneda, kui ei selgu selgepiirilisi usutunnistusi. Ma ei tea miks ta arvas mida arvas ega saagi kunagi teada.  Vaevalt et ma seda talt isiklikult kunagi silmast-silma küsima hakkan.
Minule on oluliseim reegel ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehtaks.  Kõik ülejäänu morallist on selle tuletus. Just selle järgi püüan ma oma asju ajada. Kui ma eksin tahaks mina küll et toodaks välja minu väidete nõrgad kohad, et ma vähemalt saaksin kaaluda teise poole seisukohti.
Mõneti mõistan ma teise poole seisukohti. Raske võib olla uskuda teise poole siirusesse, kui argumendid kisuvad maailmapildi lõhki ja  see on ju valus.  Sellised vaidlused lähevad tihti ka käest ära sest lähevad väga tuliseks ja unustavad esialgse teema ja lõppeks on kõik kõigi peale vihased.

Palgapäev

Jälle 133€ võrra rikkam. Kuidas siis investeerin oma tohutuid tulusid ja millistesse sektoritesse suunan finantsvood?
Jube juba autoremont on kallim, kui minu palk, elamiskuludest ma ei räägigi. Lootusetus tuleb peale. Ilmad muutuvad varsti halvemaks ja töö tegemine järjest raskemaks kuid palk ju sellest ei muutu. Kuidas ma ennast talveks ettevalmistan. Ma  tõesti ei tea. Uusi jalatseid on vaja, kuid samas peavad nad ka vastupidama.  Jalatsid mida muidu kandsin neli talve juba andsid otsad juba esimesel kasutuskuul. Ja kvaliteetsemad jalatsid maksavad teadagi jällegi rohkem ,kui minu kuupalk.
Muud ei midagi ma mõtlen valedes kategooriatest. Miks ma  üldse eeldan ,et  mul peab olema oma tööd teha mõnus. Töö ongi piin ja vaev ja talvejalanõud on luksuskaup. Käid suvistega. Ehk tsiteerides üht mu pereliiget: "Kas töö peab ikka olema inimväärne, äkki ametikohaväärne"
Ma ei tea mis edasi saab. Kurb on ja muuta näib et eriti ei saa midagi.
Ma tõesti ei tea kuidas ma suudan tööd teha kui väljas on  -30 kraadi. See tuleb kole, väga kole.
Hirm, lootusetus, tühjus lõpuks viha , raev , mida natuke leevendab  muusika




Ma tean et meil ei olegi lootust, kuid unistus annab natukesekski lohutust. Kuid meie elaks justkui paradiisis kui uskuda järgnevat artiklit
http://www.huffingtonpost.com/david-macaray/workers-rights-rankings_b_989179.html