Inimesi ei hinnata vähemalt ilusates tekstides selle järgi palju nad palka saavad. Tegelikkuses aga määrab sissetuleks inimese elus väga palju. On igati normaalne et enam tööd tegev inimene saab enam hüvesid tarbida, kuid vaesus rahakotis transformeerub ka vaesuseks mõttemaailmas.
Jah ei jaksata kultuuri tarbida, kuid see mind juba ammu ei häiri. Kahjuks on kultuuriilmas harva selliseid projekte millest ilmajäämine kurvaks teeb. Võimalik et see on pikaajalise dieedi tulemus, kus lõpuks enam ei taha ka neid "hapusid viinamarju"
Kurvaks teem mõtteilma muutumine. Kord suhtlesin ühe oma kolleegiga kes sõnas kohvikule osutades ah see röövlikoobas, Alguses ma olin üllatunud sellisest negatiivsusest, kuid järelemõeldes kukkus kõik ilusti oma kohale. Tema oli seda tööd teinud pikki aastaid ja minu palk oli temaga võrreldes suurem. Oma palga juures tunduvad kõik kohvikud röövlikoobastena, eriti kui mõistad millised on teenitavad vaheltkasu suurusjärgud.
Teine lootusetuse hoog tuli poes peale. Jah isegi vaesed käivad vahel poes! Kuid kogu see ängistus mis kaubariiulite vahel mind haaras tekitas suure soovi sealt väljajoosta. Siis mõtlesin, et ainus põhjus miks ma siia tuleks on et võtta mõned õlled , et natukegi tuimestada läbikukkunud inimese hingevalu.
Mul on vedanud. Minu sotsiaalne võrgustik suudab mind hetkel veel pidada ja päris põhja vast veel ei vaju, kuid mida tunnevad nemad, kellel pole isegi võimalust enda südant netiavarustelegi puistata.
Südamepuistamine blogis ei olegi elu alalhoiuks vajalik, kuid hingele annab korraks siiski tuge.
Meie ei tohiks unustada et meie seas on inimesi kellet see riik on palju rohkem võtnud kui andnud ilma et neilt selleks luba oleks küsitud. Vaesed on meie riigi edu ohvrid, sest neile kulutamata tähelepanu arvel oleme me edukamad kui meie naabrid , kellel ei jätkunud külma närvi oma rahvast nii efektiivselt kohelda ja kes nüüd ei saa peremeestelt kiita ka.
,
No comments:
Post a Comment